Lelumuuseum WeeGees

 Me oleme ikka nüüd hiljem ka nädalavahetuseti uut maad avastamas käinud - eelmisel nädalavahetusel loomaaias ja täna vedasin lapsed WeeGee näitustekeskusesse. Kuna U on Eestis, siis oli siht võimalikult lastepärane ehk Lelumuuseum. WeeGee keskuses on tegelikult 5 erinevat muuseumi ja kuna Lelumuuseumi koduleht oli üsna suurejooneline, siis plaanisime esialgu selle ühega piirduda. Paraku oli see muuseum mu ettekujutuses vähemalt 5 korda suurem tegelikust ja ühtlasi vist kogu näitustekompleksi kõige pisem muuseum üldse. Samas need atraktsioonid ja ekspositsioon, mis seal olid, olid laste jaoks põnevad. Ruumi keskel laiuva jämeda puu otsa oli ehitatud onn, kuhu viis puittrepp ja alla tõi liurada.

Tehnikahuvilistele poistele pakkus huvi mänguraudtee, mis ise küll oli klaasi taga, aga huvitavaks tegi selle muuhulgas asjaolu, et ronge sai ise nupukestest vajutades teele saata. 

Mängu hobusetall koos villasokkidest meisterdatud hobustega.

Meie poistel mahti istuda ei olnud, aga pisikesed erksavärvilised kärbseseenetaburetid kulusid ära torniehitusmaterjalina.

Varjuteatrit etendada tundus hiiglama põnev.

Kuna pisike Lelumuuseum planeeritud paari tundi sisustada ei suutnud, siis käisime ikka teisi muuseume ka vaatamas, omajagu põnevust pakkusid needki, sest päris palju oli suuri ekraane filmilõikudega ja heli või liikuvate osadega eksponaate. Lasterikastele peredele on WeeGee keskus kaunis soodne ajaveetmiskoht, sest kõigile alla 18 aastastele on sissepääs kogu keskuses prii.

Nuuksio 2: Kullirada - Haukankierros

Selle postituse tekst on kirjutatud tegelikult juba oktoobri keskel, aga mitmete Murphi seaduste kokkusattumisel sai ta alles nüüd omale fotod lisaks ja postiküpseks.

Neljapäeva õhtul tuli meie esiklaps Ls Eestis nädalavahetuseks siia. Samamoodi pikka nädalavahetust saab ta teinekordki meil pidada, sest reede hommikul on neil ülikoolis niikuinii videoloeng ja pole tegelikult oluline, kus maailma otsas keegi sel hetkel asub.

Kui laupäev oli shoppamiseks, siis pühapäevaseks teemaks võtsime järgmise raja Nuuksio rahvuspargis. Tegelikult oli see juba kolmas, sest möödunud nädalavahetusel käisime ka, aga siis siinsamas Veikkolast algaval Käguõgilase rajal (Kaarniaispolkku). Vaat kui hea, et radadel sellised putuka- või linnunimed, muidu poleks ilmselt terve elu jooksul teada saanud, et selline tilluke putukas nagu käguõgilane (Rhizophagus) üldse olemas on.

Ilmaga meil täna vedas - kuigi päikest just polnud, siis taevast alla ka midagi ei sadanud ja külm just ka polnud. Ringselt kulgevale Kullirajale suundusime taas Haukkalampist, seekord rahvast sinnapoole enam niipalju ei voorinud kui 2 nädalat tagasi, aga mingit omaette olemist muidugi ka ei olnud.

Kullirada on 3,7 km - tundub kilomeetriltelt lauskmaalasele ikka selline tühi-tähi nagu eelmisedki, aga kui see käib kaljudel aina üles-alla mööda kiviseid ja juurikasi radasid, sekka paar treppi kõrgematele nõlvadele, siis 10 punkti kaksikutele, kes selle matka vapralt ära tegid.

U-l on uus hobi tekkinud meie retkedel, ta harjutab lehter-kukeseente korjamist: esimestel retkedel oli täielik mõistatus, kust need täis või pooltäis suurte korvidega soomlased oma "suppilovahverotega" tulevad, kui me kamba peale ei suutnud mitte ühti leida. Aga sel nädalavahetusel käis krõps ära ja  iga korraga leiab U aina enam lehter-kukeseeni. Sagedamini kasvavad lehter-kukeseened kõrgematel kivistel nõlvadel rohelise sambla sees, aga kõige tähtsam on siiski terav silm, et nende kahvatupruune kübaraid mahalangenud lehtedest ja muust samavärvi krabust eristada.